Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun

Kompass tulevikku

Asjade internet siseneb lähiaastatel jõudsalt haridusvaldkonda nii targa maja tehnoloogiate (värkvõrgul põhinevad automatiseeritud kliima- ja turvalahendused) kui ka õpetamise objektina. Asjade interneti riistvara muutub kiiresti taskukohaseks ning üha rohkem ilmub turule odavaid värkvõrgu õppekomplekte, mis on jõukohased ka nooremale vanuseastmele. See võimaldab alustada asjade interneti teemade õpetamist algklassides ja põhikoolis, liikudes gümnaasiumiastmes juba tõsisemate digilahenduste arendusprojektideni. Sedalaadi uuendused võiksid tõsta õpilaste huvi insenerikarjääri vastu.

Virtuaal- ja liitreaalsust on võimalik käsitleda nii õppevahendi kui ka õppimise objektina. Õppida saab nii nende tehnoloogiate kaudu kui ka ise virtuaal- ja liitreaalsusel põhinevaid tehnoloogilisi lahendusi arendades. Õppevahendina toetavad need õpitava omandamist, aidates õppijale kergemini mõistetaval viisil abstraktseid protsesse ja objekte kujutada ning seeläbi õppimist efektiivsemaks muutes. Kuna virtuaal- ja liitreaalsus hakkavad tõenäoliselt lähiaastatel järjest enam erinevaid valdkondi mõjutama, võib nende tehnoloogiate õppimine anda tänastele õpilastele olulise konkurentsieelise tuleviku tööjõuturul.

Vaatamata arvukatele võimalustele, mida virtuaal- ja liitreaalsuse kasutuselevõtul nähakse, on ka mitmeid lahendamist vajavaid küsimusi. Seni napib haridusliku sisuga kvaliteetseid rakendusi ja õpistsenaariume, samuti puudub ülevaade nende tehnoloogiate pikaajalisest mõjust õppimisele, mistõttu tuleks virtuaal- ja liitreaalsuse rakendamise pedagoogilisi mõjusid kriitiliselt uurida ja hinnata.

Andmeanalüütikat võib haridusvaldkonnas kasutama hakata juba lähiaastatel peamiselt haridustehnoloogiliste ja administratiivsete digiteenustena, mis tõhustavad otsustus- ja juhtimisprotsesse õppeasutustes ning koolipidajate ja riigi haridusjuhtide seas. Erinevalt asjade internetiga seotud teemadest, mida võib hakata õppetöös kasutama juba algklassides, jääb andmeanalüütika õpetamise objektina siiski ka kaugemas tulevikus pigem kõrghariduse tasemele. Samas on juba teises ja kolmandas kooliastmes võimalik ja vajalik valmistada õpilasi ette baastasemel visuaalse, info- ja andmekirjaoskuse omandamiseks.

Tehisintellektil põhinevaid tehnoloogiaid rakendatakse mitmetes eluvaldkondades, aga nende potentsiaal hariduses on veel avastamata. Siiski on juba selge, et tehisintellekt toob endaga õppimise personaliseerimisvõimalusi:

  • õppeprotsessi diferentseerimine ja personaliseeritud õpiteede soovitamine;
  • eneseregulatsiooni ja ennastjuhtiva õppimise toetamine;
  • õppijale personaliseeritud tagasiside pakkumine;
  • õppeprotsessi analüüsimine õpetaja, haridusjuhi või poliitikakujundaja seisukohalt.

Tänaste õppijate ettevalmistamiseks tuleviku tööturu jaoks peaksime tehisintellekti tehnoloogiaga seonduvalt pöörama tähelepanu eelkõige andmekirjaoskusele – graafikute lugemisele, tõlgendamisele ja otsuste tegemisele andmete põhjal.

Turvalise digimaailma loomisel ja hoidmisel koolis on oluline arvestada, et andmed juhivad tehnoloogia järgmist revolutsiooni nii haridussektoris tervikuna, koolis kui ka õppeprotsessis. Andmed võimaldavad liikuda personaalsema õppe suunas, mis tähendab, et neid on vaja koguda läbimõeldult. Sellega seonduvalt on oluline pöörata põhitähelepanu kontekstipõhistele kokkulepetele ja eri osapoolte teadlikkuse tõstmisele ning hallata andmeid mõtestatult ja süsteemselt.

Et koolis oleksid andmed usaldusväärselt hoitud ja eesmärgipäraselt kasutatud, on vaja keskseid lahendusi, materjale ja teenuseid. Mida vähem kool tehnoloogia eest vastutab, seda enam on võimalik keskenduda õppetööle. Samal ajal on oluline jätkata ja laiendada baasteadmiste õpetamist digimaailmaga seotud privaatsuse teemal – pöörata suuremat tähelepanu kooliinimeste, lapsevanemate ja õppijate teadlikkuse ning oskuste tõstmisele, et tänases digitaalses ilmas turvaliselt toimetada.

Mängustamise ja mängupõhise õppega seoses võiks õpetajad aktiivselt otsida ja mängida oma valdkonnaga seotud meelelahutuslikke ja õpimänge ning neid ka kolleegidele tutvustada. Mängustamise rakendamiseks tuleks õpetajatele tutvustada võimalusi õpilaste sisemise motivatsiooni tõstmiseks. Kõige parem motivatsioonitõstja on väljakutse. 

Koolimängud võiksid olla eelkõige koostööle orienteeritud ja koolis võiks õpetada meeskonnatööd, just mängude kavandamise ja arendamise kaudu. Õpetada tasuks ka digitaalsete mängude arendamist – ehkki küllalt keeruline, on see kõige atraktiivsem viis programmeerimise õppimiseks. Koolide jaoks on VR-simulaatorid hea viis erinevate ametite tutvustmaiseks. Lisaks võiks huvilistele anda ülevaate ka mängustamise põhimõtetest, mida nad saaks vajadusel tulevikus ettevõtluses rakendada. 

Õpetajatel napib sageli mängulise tegevuse planeerimiseks ja mängu sisu testimiseks aega. Aitaks, kui õpetajaharidusega tegelevad ülikoolid hakkaksid looma ja haldama mängustamiseks sobivaid tööriistu ning õpimänge.

Personaliseeritud õppimist toetavate tehnoloogiate kasutamine tähendab mõtteviisi muutust, millega peavad suutma kohaneda nii õppijad, õpetajad kui ka organisatsioonid. Õpetajast saab pigem mentor ning õppija jaoks muutub oluliseks vastutuse võtmine, avatus ja valmisolek õppida. Õpetaja vajab kriitilist andmete tõlgendamise oskust, sest õppeprotsessi parendamiseks ja õppijatele õppeprotsessi kohandamiseks on vaja andmeid. Ehkki personaliseeritud õpe keskendub konkreetsele õppijale, peavad õppijad ka sel puhul omandama aineteadmiste kõrval ka koostööoskuse. 

Personaliseeritud õppimine eeldab ka füüsiline õpikeskkonna muutumist. Paindlikud õpperuumid võimaldavad õpilastel ja õpetajatel otsustada vastavalt vajadusele, kus, millal ja kuidas õppida.

Personaliseeritud õpe eeldab kokkuleppeid ka riiklikul tasandil: digitaalne õppevara peab muutuma nutikaks ja võimaldama andmeid koguda. Lahendus saab töötada täpselt vaid siis, kui õppematerjale on piisavalt, andmeid on palju ning mis kõige olulisem – erinevates keskkondades olevad andmed on võimelised omavahel suhtlema. Seega vajame suurt hulka masinloetava semantikaga ja mitmekülgset digitaalset õppematerjali. 

Õppimine tulevikukoolis. Eraldiseisva ülesandena on oluline mõtestada, missugune on pedagoogiline nägemus õppimisest tulevikus – tulevikukoolis, kus uued tehnoloogiad peaksid rakendust leidma õpetamisobjekti ja/või vahendina. Praegune õppekavade arendamise protsess on pikk – uuenduste õppetöösse jõudmine võib võtta aega kuni 10 aastat. Seetõttu on oluline leida innovatsioonimehhanismid, mille kaudu ajakohased tehnoloogiahariduse ning haridustehnoloogia komponendid kiiremini haridusellu jõuaksid. Seda võiks teha nii õpetajate põhi- ja täiendõppe raames kui ka uusi tehnoloogiaid ainetundidesse integreerides, samuti võiks kaaluda uute lahenduste leidmist koostöös ettevõtetega.