Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide seire raport haridusvaldkonnale

Leitud: 0 tulemust

Uus reaalsus, mis lastele meeldib

VR-prillide abil on õpilasel võimalik kogeda elamusi, mis reaalsuses oleks võimatu. Koolitundidesse mõeldud ClassVR komplekti suur pluss on, et õpetaja saab kõikides prillides korraga protsessi juhtida – just tema osutab, mida õpilased peaksid vaatama.

ClassVR-ile oli Südalinna kooli projektijuht Kerttu Mölder pilgu peale pannud juba mõned aastad tagasi, kuid siis neid veel Eestisse ei toodud, samuti on komplekt ka väga kallis. HITSA haridusuuenduse piloteerimise programmis osalemine andis võimaluse seadet viimaks katsetada ja veenduda, et see sobib õppetöösse. Komplektis on kaheksa peaseadet koos laadimiskohvriga. ClassVR veebikeskkonnas on palju pildi- ja videomaterjali ning saab luua ka oma materjalikogu.

„Kaks poissi istuvad tunnis kõrvuti, VR-prillid ees, näevad midagi huvitavat ja togivad üksteist, vaata sinna! Nad ei taju, et ei ole 360-kraadist videot vaadates mõlemad samal hetkel samas kohas,“ kirjeldas Kerttu Mölder virtuaalreaalsusega koolitundi.

Virtuaalreaalsuse katsetamine Tallinna Südalinna Koolis.

Tema sõnul toimib virtuaalreaalsus mujal valdkondades juba paremini, aga koolidele vajalikku metoodikat pole just varnast võtta. „Meie õpetajad on metoodikaid ise välja mõelnud ja õppematerjale tootnud. 15 meie aineõpetajat läbis Tallinna Ülikooli MEDIT-i pakutud esmase liit- ja virtuaalreaalsuse koolituse. Väga populaarne on VR-vahendite kasutamine keeleõpetajate hulgas.“  Esimese hooga arvaks, et kõige huvitavam on virtuaalreaalsust kasutada ajaloos, loodusainetes ja geograafias. Aga selgub, et kuna turismivaldkond on panustanud palju väga kvaliteetsetesse 360-kraadi videotesse, mis tutvustavad maailma kultuuriobjekte ja vaatamisväärsusi, need videod on vabalt kasutatavad ja sobivad seetõttu suurepäraselt ka keeleõppeks.

Virtuaalreaalsus on väga reaalne

Kerttu Mölder lisas, et täiskasvanud inimesena saab ta aru, et see ei ole päris, mida VR-prillidega näeb. Aga kõik on niivõrd reaalne, et kui pildis tuleb ette ootamatult sügav auk, siis tahaks kõrvale hüpata, ehmatus on ehtne. „Amazonase vihmametsa videos ei olnud just tore, kui võpsikust ilmus välja suur madu. Kui tead, et inimesel on hirm mõningate asjade ees, tuleb teda enne prillide ette panemist hoiatada. Kõrgusekartusega inimene ei taha katuselt alla vaadata ei reaalses ega ka virtuaalmaailmas.“

Tund läheb rahulikult

Tund, kus kasutatakse VR-seadmeid, on kõigest hoolimata rahulik tund. „Sagimist on suhteliselt vähe,“ hajutas Südalinna kooli haridustehnoloog Anneli Kesksaar kahtlused. „Et õpetajalt tehnilise ettevalmistuse koormus ära võtta, panen mina kõik enne valmis. Õpilased tulevad rühmadena klassi, vaatavad video läbi prillide ära ja lähevad ainetundi tagasi. Õpetaja tegeleb samal ajal teiste õpilastega. Kõik näevad ära ühe ja sama asja, aga vaadatakse seda videot ka mingil hetkel kõik koos seina pealt, sest inimesed märkavad erinevaid asju, aga üles tuleb leida see, mille pärast õppevideot vaadati. Ehkki ClassVR prillidega on õpetajal võimalik vaatamist kiirega suunata, võib tähelepanu sellegipoolest hajuda.“

Kas tehnilise toeta on raskem VR-seadmeid kasutusele võtta? Mõlemad õpetajad nentisid, et seadmeid on erinevaid. Need prillid, mis töötavad nutitelefoni abil, st telefon käib prillide sisse, on niivõrd lihtsad, et iga õpetaja saab hakkama ka suurema juhendamiseta. Keerulisemad seadmed on kapriissemad ja probleemid võivad tekkida ka WiFiga. Seetõttu võiks õpetaja igaks juhuks olla valmis ka selleks, et tund tuleb siiski tavakombel läbi viia.

Olulised on eel- ja järeltegevused

Kõik uudsed asjad kaotavad üsna ruttu oma uudsuse ja olulisemaks muutub see, mida tehakse enne ja pärast seadme kasutamist. 45 minutit tundi ainult virtuaalreaalsuse nautimise peale üles ehitada pole võimalik ega mõistlik. „Vaadatud filmide pikkus on keskmiselt 2-3 minutit, ülejäänud aeg tegeletakse sisulise õppetööga. Aga selliseid tunde teha tuleb, siis on õpilasel huvitavam,“ ütles Anneli Kesksaar.

Südalinna koolis on üsna range kord, kuidas VR-prille õppetöös kasutatakse. Näiteks tohib seda teha alates 4. klassist ja lapsevanem peab andma allkirja, et ta lubab lapsel VR-prille kasutada. Samuti ei tohi Südalinna koolis väikelassi õpilased VR-prille tunnis kasutada. Miks nii? „Uuringuid, mis näitaksid, kuidas virtuaalreaalsus inimese psüühikale mõjub, ülemäära palju tehtud ei ole. Õpetajadki küsisid kohe, kuidas see mõjub meie ajule ja silmadele. Tutvustasime ka lastevanematele uut õppevahendit, et nad saaksid otsustada, kas lubavad oma lapsel VR-prillid ette panna või mitte,“ selgitas Kerttu Mölder. Ta rõhutas, et näiteks peavalu korral ei maksaks prille ette panna, või kui on üldine kehv enesetunne, siis tasuks sel päeval virtuaalreaalsusest eemale hoida. „Selle aja jooksul paar õpilast on öelnud, et pea hakkas ringi käima. Kui nad siia klassi tulevad, siis laua peal on prillid valmis. Kui tunned, et täna ei sobi, ütle kohe,“ lisas Anneli Kesksaar.

Südalinna koolis valmis 2018. aastal Tallinna Haridusameti projekti EduInnoLab toel liitreaalsuse (LR) stuudio koos võimalusega kasutada virtuaalreaalsuse (VR) seadmeid. Hariduse Infotehnoloogia SA haridusuuenduse piloteerimise programmis võttis kool katsetada virtuaal- ja liitreaalsuse terviklahenduse ClassVR koolidele.

Madli Leikop
Koolielu toimetaja

Koolilugude rubriigis avaldame Eesti koolide lugusid. Inspireerivaid ja õpetlikke, õnnestunud ja mitte nii õnnestunud kogemusi. Õppetunde, millest teistel võiks kasu olla. Milline on sinu kooli lugu? Kuidas sinu koolis tehnoloogiat kasutatakse?

Anna meile teada meilil kompass@hitsa.ee või kasuta veebivormi ja me võtame Sinuga ise ühendust!