Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun

Personaliseeritud õpe

Personaliseeritud õpe on õpetamise viis, kus õppimistegevused lähtuvad õppija vajadustest, huvidest ja võimetest ning kus õpieesmärgid on sageli ka õppija enda seatud.

Õpetaja Maret näeb personaliseeritud õppe rakendust ehk Koolikratti avades kohe, kas tema töökava eesmärgid on saavutatud. Rakendus viitab ka, et neli õpilast – Peep, Kerli, Keit ja Oliver – vajavad lisatähelepanu, igaüks veidi erineval viisil. Maret klikib läbi nende õpilaste lehed Koolikratis, vaatab neile mõeldud soovitusi ja valib sealt sobivaimad, Peebule näiteks E-koolikoti materjali “Ruutfunktsioonid lihtsalt ja kiirelt”.

Et samal ajal ka teised õpilased unarusse ei jääks, vaatab Maret pikka soovitatud tegevuste nimekirja Koolikrati klassivaates ja otsustab, et tahab täna selle klassiga proovida harjutust “Kuidas määrata vähese veega pudeli ruumala”. Õpetaja teeb valikud ja tehistaip ehk kratt ülejäänu – kogu klassile lisatakse ruumalaülesande link Google Classroomi ning valitud õpilased saavad kutse lahendada mõned lisaülesanded.

Maret viskab korraks pilgu ka sellele, palju tema plaanitust on õpilastel juba selge. Rahuloluga näeb ta, et geomeetrias on valdav osa teemasid juba kõigil omandatud. Rohkem tööd tuleb teha veel andmeanalüütikaga ning ta otsustabki vaadata, mida Koolikratt selles vallas soovitab. Suures osas kattuvad soovitused sellega, mis tal nagunii plaanis oli, aga mõni pakutud materjal tekitab Maretis suuremat huvi ja ta otsustab neid proovida Marta ja Robiniga – õpilastega, kes võrreldes teistega on matemaatika vastu suuremat huvi üles näidanud. Oleks huvitav kuulda nende arvamust.

Personaliseeritud õpe aitab lahendada ammust probleemi: õpilasi on palju rohkem kui õpetajaid, kes neid õpetama peaks. Teisalt mõistame tänapäeval aina paremini, et õppijad on erinevate võimete, huvide ja vajadustega ning samasugune õppeprotsess kõigile ei sobi. Personaliseerimine on muutunud hädavajalikuks, kuid kuna igale õppijale oma personaalset õpetajat ei jätku, tuleb lahendusi leida mujalt, näiteks vaadata, mida õpetaja saaks ise ära teha ning kuidas tehnoloogia talle selles abiks võiks olla.

Õpetaja jaoks aitab personaliseeritud õppimine hoida kokku aega, automatiseerida protsesse ning leida, milline oleks järgmine parim samm iga õppija jaoks.

Õppija jaoks tähendab see eelkõige vastutuse võtmist oma õppeprotsessi eest. Endale eesmärkide seadmine, sobivaima õpistrateegia valimine võib aidata saavutada paremaid õpitulemusi.

Koolijuhile ja -pidajale pakuvad personaliseeritud õppe käigus tekkivad andmed võimalust teha põhjendatud otsuseid kooli arendamisel.

Personaliseerimine teistes valdkondades

Personaliseeritud õppe tähtsus on tõusnud ka seetõttu, et käimas on majanduslik ja sotsiaalne üleminek masstootmiselt uuele perioodile – toodete ja teenuste (mass)personaliseerimisele, millest kirjutasime tehnoloogiakompassi analüütika ja suurandmete ja tehisintellekti peatükkides. Me jätame endast iga päev maha andmeid, mida analüüsides on võimalik leida seoseid ja mustreid, mille abil teenuseid parendada. Tehisintellekt omakorda on võimeline andmetest õppima ja tootlikkuse tõstmise kaudu inimesi tööl ja igapäevaelus aitama.

Kasutajate huvidest ning kasutusmustritest lähtuvalt personaliseerivad oma sisu sellised igapäevatehnoloogiad, nagu Google, Spotify, Youtube ja Facebook, aga näiteid personaliseeritud tehnoloogiatest leiab paljudest valdkondadest. Samal kombel on inimese ostukäitumise põhjal võimalik teha talle juba praegu paremaid pakkumisi ning liikumist, toitumist ja magamist jälgivate nutikellade ning rakenduste abil talle soovitusi jagada. Suurimat potentsiaali on oodata meditsiiniteaduses, kus erinevaid inimese kohta kogutud andmeid analüüsides on võimalik leida igaühele individuaalne ravi- või ennetusplaan.

Personaliseeritud õpe ja haridus

Haridusuurijate, praktikute ning poliitikakujundajate huvi personaliseeritud õppe vastu on suur nii Eestis kui ka maailmas. Ka õppijatest jäävad maha erinevad andmed, mida saab kasutada õppija toetamiseks, õppekorralduse muutmiseks jms ehk õppimise personaliseerimiseks. Personaliseerimise mõiste ise ei ole uus, aga digitaalsete andmete kasutamine võimaldab liikuda sellega uuele tasemele.

Individualiseerimine, diferentseerimine ja personaliseerimine

Personaliseeritud õppega on seotud erinevad mõisted, mida vahel kasutatakse sarnases tähenduses, aga mis siiski üksteisest pisut erinevad: personaliseeritud õpe, individualiseeritud õpe ning diferentseerimine.
Haridusmaastikul kõlavad need kõik sarnaselt, sest keskmes on õppija, aga Ameerika Ühendriikides jagatakse õpe kaheks. The U.S. Department of Education (2010) märgib, et esimene – personaliseeritud õpe – on õppijakeskne ning teised kaks on õpetajakesksed lähenemised:

Personaliseerimine
Diferentseerimine
Individualiseerimine
Lähtub õppija huvidest, vajadustest ja eesmärkidest. Õppija veab õppimist ise.
Lähtub eri õppijate gruppide vajadustest. Õppetööd veab õpetaja.
Lähtub üksiku õppija vajadustest. Õppetööd veab õpetaja.
Õppija osaleb aktiivselt oma õppetöö planeerimises.
Õppimine käib juhiste alusel, mis on loodud eri gruppide vajadusi arvesse võttes.
Õppimine käib juhiste alusel, mis on loodud individuaalse õppija vajadusi arvesse võttes.
Õppija vastutab oma õppimise eest ise, sh saab valida, mida ja kuidas ta õpib.
Õpetaja loob või kohandab juhendi eri gruppide jaoks lähtuvalt nende vajadustest.
Õpetaja kohandab õppetöö õppija individuaalseid vajadusi arvestades.
Õpilane seab ise enda eesmärgid ja hindab õpetaja abil oma arengut personaalse õpiraja läbimisel.
Õppijate gruppidel on samad eesmärgid.
Eesmärgid on kõigil õpilastel samad, kuid sellele lisanduvad täpsustatud eesmärgid igale õppijale, keda toetatakse individuaalselt.
Õppija valib talle õppimiseks sobiva tehnoloogia ja vahendid.
Tehnoloogia ja vahendid on valitud gruppide vajaduste põhjal.
Tehnoloogia ja vahendid on valitud individuaalse õppija vajaduste põhjal.
Õppijad loovad ise võrgustiku kaasõppijatest, õpetajatest ja asjatundjatest, kes neid õppimisel toetavad.
Õppimisel toetub õppija õpetajale.
Õppimine toimub õpetaja või asjatundja toel.
Õppija teadmisi ja oskusi mõõdetakse kompetentsimudelite abil.
Õpetaja lähtub õppetöö tulemuslikkuse hindamisel kontakttundide mahust ja hinnetest.
Õpetaja lähtub õppetöö tulemuslikkuse hindamisel kontakttundide mahust ja hinnetest
Õppija jälgib ja hindab ise oma õppetöö tulemuslikkust
Õpetaja kasutab teste ja hindeid, et anda õppetöö kohta tagasisidet.
Õpetaja kasutab teste ja hindeid, et anda õppetöö kohta tagasisidet.
Õpetaja arendab ja toetab iseseisvaid õppijaid, kes oskavad sättida iseendale eesmärke ja jälgida oma edenemist.
Hindamine baseerub hindelistel testidel ja õpetajad annavad lisaks tagasisidet, mille põhjal õppija saab edasi liikuda.
Kokkuvõtlik hinnang on hinnetepõhine. Sellest, mida õppija teab või ei tea, annavad ülevaate testid.
  • Individualiseerimine viitab juhistele, mida võib kohandada vastavalt õppija õppimisvajadustele, kuigi õpieesmärgid võivad olla kõigil ühesugused. Näiteks võivad õpilased mõne teema läbimiseks kulutada rohkem aega, jättes seetõttu vahele teemad, mis hõlmavad juba teadaolevat infot või korrata teemasid, mille jaoks nad vajavad enam abi.
  • Diferentseerimine viitab juhistele, mida on kohandatud erinevate õpieelistustega õppijatele. Õpieesmärgid on kõigil õpilastel ühesugused, kuid meetod või lähenemisviis eesmärgi saavutamiseks varieerub vastavalt iga õpilase eelistustele või teaduslikele tulemustele.
  • Personaliseerimine viitab juhistele, mida on kohandatud vastavalt õppija vajadustele ja huvidele. Keskkonnas, mis on täielikult personaliseeritud, võivad õpieesmärgid ja sisu, meetod ja tempo olla kõik erinevad (seega hõlmab nii personaliseerimine diferentseerimist kui ka individualiseerimist). Üldises kontekstis on personaliseeritud õpe kui võimalik lähenemisviis tulevaste õppimisvajaduste rahuldamiseks, pakkudes uusi alternatiive, mis edendavad õppijate õppimisvõimet (Bentley ja Miller, 2004).

Individualiseerimise, diferentseerimise või personaliseerimise elemente on õpetajad mingil määral alati kasutanud, seetõttu pole erinevate allikate välja toodud personaliseeritud õppe tunnused iseenesest uudsed. Näiteks on öeldud, et personaliseeritud õppe puhul on kohandatud õppimise tempot, optimeeritud õppija jaoks õpieesmärke, lähenemisviise, sisu ja tööriistu, või et õppimist juhivad õppija huvid ning tal on võimalus valida, mida ja millal, kus ja kuidas ta õpib ning sageli toetab õppimist tehnoloogia.

Oluline on küsida, mida me personaliseeritusega soovime saavutada – mida me tahame parandada ja mida me tahame teha efektiivsemaks: kas sama ajaga rohkem õppida või sama ajaga efektiivsemalt õppida.

Sebastian Pikand, Foxcademy

Personaliseeritud õppimine ja tehnoloogia

Tegelikult pakkus Pressey juba pea sajand tagasi (1926) lahenduse probleemile, kuidas õppijat talle vajalikul moel juhendada. Tema ettepanekul võiks iga õpilane veeta iga päev mõnda aega õppimismasinaga, mis oleks võimeline õpilastele probleemipõhiseid ülesandeid esitama, saadud vastuseid hindama ning mis kõige olulisem – tulemuste põhjal õpilasele uusi, sobivaid ülesandeid pakkuma. Õpilased, kes omandavad materjali kiiresti, saavad kiiremini edasi liikuda, ja need, kel rohkem aega ja vaeva kulub, saavad lisaülesandeid või neile pakutakse mõnd muud seletust. 1950.–60. aastatel arendas ideed edasi Sinner, aga laialt kasutusele siiski sellised masinaid ei võetud. Osaliselt ka seetõttu, et õpetajad olid võimaliku asendamise suhtes ettevaatlikud, ja osaliselt kahtluste tõttu, kas lapsed saavad ja kas nad üldse peavad masina abil õppima.

Personaliseeritud õppimise juured viivad meid ajaloos tagasi mitu aastakümmet. Esimesed õpitehnoloogiad selles vallas olid intelligentsed tuutorsüsteemid, mis võimaldasid esitada õppijale õpikeskkonnas õppematerjale ning harjutusülesandeid. Tuutorsüsteemid sisaldasid endas tihti adaptiivsuse elementi, mis tähendas, et süsteem oli võimeline tehisintellekti abil õppima, mis tüüpi küsimusi ja ülesandeid õppijale esitada.

ActiveMath loodi kunagi intelligentseks tuutorsüsteemiks, mis kohanes õppija sooritustega, diagnoosis õppija tehtud vigu ja väärarusaamu. Hilisemad süsteemid on hakanud õppijaid profileerima, nende käitumisest õppima ning õppijamudeleid looma. Õppijamudel võimaldab mõista õpilase tugevaid ja nõrku külgi ning sellest lähtuvalt juhendamist kohandada. Kui õppimismudel on avatud, saab õppija ka ise oma õppeprotsessi analüüsida ja see toetab tema metakognitiivset käitumist ehk oskust õppimist planeerida, jälgida ja kontrollida. Seda püüame üle tuua ka tänasesse haridussüsteemi.

Traditsioonilise õppimise puhul saavad kõik õppijad sama õppesisu – mõned õpilased omandavad selle ja mõned mitte. Täna teame õppijate arenguetappidest rohkem, tõusnud on teadlikkus õpiraskustest ja erivajadustest, mistõttu on vaja õppesisu ja juhiseid diferentseerida. Tehnoloogia pakub õpetajale võimalusi viia efektiivselt ellu juba mõnda aega õppeprotsessi osaks olnud diferentseerimist.

Markus Packalen, Qridi

Viimasel aastakümnel on personaliseerimine taas hoogsamalt haridusmaastikule tulnud. 2014. aastal on personaliseeritud õppimist nimetatud tehnoloogiaks, mis hakkab Euroopas õppimist ja õpetamist mõjutama (NMC Horizon Report, Innovating Pedagogy). Põhjuseks soov leida rohkem võimalusi iga õppija võimetele ja huvidele vastava õpikeskkonna kujundamiseks, et toetada nii õpimotivatsiooni. Tänapäeval on personaliseeritud õpe väga tugevalt seotud tehnoloogia arenguga. Tehnoloogia abil täiustatud õppe (technology-enhanced learning) maastik on muutunud ja mitmekesine.

Varasemate õpitehnoloogiate, näiteks õpihaldussüsteemi Moodle kõrvale on tulnud enam personaalsed ja sotsiaalsed keskkonnad. Personaalse õppimise toetamiseks on oluline, et keskkonnad aitaksid õppijatel saavutada oma õpieesmärke, pakkudes soovitusi ja tagasisidet, toetades teadlikkuse kujunemist, eneseanalüüsivõimet ja õpimotivatsiooni. Oluline roll on õpianalüütikal, mis analüüsib erinevatest rakendustest (Moodle, Opiq, E-koolikott jms) kogutud andmeid, mille põhjal saab pakkuda õppijale tema vajadustele ja eesmärkidele vastavaid õpitegevusi.

Enne, kui asuda personaliseeritud õpet toetavaid tehnoloogiaid üle riigi juurutama, tuleb hariduspsühholoogide, haridusteadlaste ja haridustehnoloogiaekspertidega leppida kokku, mida me õppimisprotsessilt ootame. Siis saame vaadata, milliseid tehnoloogilisi lahendusi selle jaoks on vaja teha.

Margus Püüa ja Peep Küngas, HITSA

Personaliseeritud õppimise puhul toimub üleminek õpetajakeskselt õppeprotsessilt õppijakesksele, õppija saab teha valikuid lähtuvalt oma eesmärkidest, talle sobivast tempost, töövahendeist ja huvidest.

Personaliseeritud õppimise toetamisel püüame õppija olemust, huvi ja andeid arvesse võttes pakkuda talle sellist õppimisvõimalust, mis on tema jaoks kõige efektiivsem.

Ave Habakuk, Lingvist

Sebastian Pikand Foxcademyst näeb personaliseeritud tehnoloogias võimalusi õpetaja jaoks – tegemist on tehnoloogiaga, mida võib nimetada ka “järgmiseks parimaks sammuks”. See aitab otsustada, mida iga õppija võiks järgmiseks teha, lähtudes õppemeetodist (kodune töö, iseseisev töö, grupitöö, tunnikontroll, loovtöö), õppematerjalist (õppeaine, teema, õpiväljund), meediumist (interaktiivne tööleht, video või töö õpikuga). Koolijuht saab ülevaate, kuidas õppijad õppeprotsessis osalevad, milliseid rakendusi oma eesmärkide täitmiseks õppetöös kasutatakse ning saab selle põhjal õppeprotsessi õppijakesksemaks muuta.

Personaliseeritud õppimist toetavate tehnoloogiate rakendamist võib kirjeldada erinevate lähenemiste abil: kohandatud õppesisu ja juhised, diagnostilisted ülesanded ja testid ning personaliseeritud õpitee.

1. Õppesisu ja juhiste kohandamine

Digitaalsed õppematerjalid on Eesti õpilastele ja õpetajatele kättesaadavad erinevate rakenduste kaudu: E-koolikott, Opiq, Foxcademy, Õpiveeb, Lingvist jne. Tavapärane õppematerjalide kasutusviis tähendab üldjuhul, et kõik õppijad saavad õpetajalt samad juhised, milliste materjalidega tunnis või kodus tööd teha. Kui aga analüüsida õpilase tulemusi või materjali läbimiseks kulunud aega, saab õppesisu kohandada vastavalt sellele, kus on õpilase teadmistes lüngad, mis tüüpi ülesannete peale tal rohkem aega kulub vms.

Reaalainete õppimiseks mõeldud Foxcademy keskkonnas omandavad õppijad iseseisvalt teooriat, aga saavad ka harjutada ülesannete lahendamist, sest nende juurde kuuluvad näpunäited, lahendused ja vastused. Ekraanipildid: Foxcademy

Matemaatika, keemia ja füüsika õppimiseks mõeldud Foxcademy analüüsib, kuidas õppija ühe konkreetse probleemiga hakkama sai ning otsustab selle põhjal, kas järgmine küsimus peaks olema kergem, raskem või hoopis kontrollima baasteadmisi. Kuid lisaks pakub see õpetajale võimalust kohandada õppemeetodit (iseseisev töö tunnis või kodune töö, grupitöö, kontrolltöö jne) ja materjali (erinevad materjali omandamisega seotud õppeained, teemad ja õpiväljundid). Kolmandaks on võimalik kohandada ka materjali formaati – sama teema katmiseks võib õpetaja kasutada mõne õppija puhul interaktiivseid töölehti ja teisega videoid või tööd õpikuga. Kuigi süsteem analüüsib õppija sooritusi ja muid tegevusi, teeb lõpliku personaliseerimise otsuse siiski õpetaja – tema otsustab, kas kohandada materjali igale õppijale, grupile või kogu klassile.

Sarnane loogika on ka Soome hindamise ja õpianalüütika rakendusel Qridi. Selle süsteemi puhul ei ole tegemist sisuhaldusega – õpetajad hoiavad õppematerjale valdavalt mujal, keskkonda kasutatakse tulemuste ning õppijate enesehinnangute analüüsimiseks. Nii näeb, millised sotsiaal-emotsionaalsed, motivatsiooni või eneseregulatsiooniga seotud küljed ühe või teise lapse puhul tähelepanu nõuavad.

Väljakutseks on keskkondadeülene andmete koosvõime, mis hetkel erinevatel põhjustel ei toimi ja põhjustab nii õpetajale lisatööd.

Rocca al Mare Roostiku kooli õpilased mitte ainult ei õpi iseseisvalt, vaid juba alates 4. klassist ka planeerivad oma õppetegevusi ise. Video: HITSA

Rocca al Mare Roostiku kool on lähenenud õppeprotsessile teisiti juba päris mitu aastat. Õpet ei nimetata küll personaliseeritud õppimiseks, vaid tegemist on iseseisva õppega, mida on rikastatud kahe tehnoloogilise lahendusega: Google Classroom õpitegevuste jaoks ning Qridi õppeprotsessi suunamise, iseseisva õppeprotsessi monitoorimise ja orkestreerimise jaoks.

Roostiku kooli iseseisva õppimise fookuses on õppijatepoolne eesmärkide seadmine, oma õppeprotsessi eest vastutuse võtmine ja selle analüüsimine. Kooli õppekorralduses puuduvad traditsioonilised tunnid. 1.–3. klassi õpilased õpivad iseseisvalt õpetaja antud juhendite järgi ning 4.–6. klassi õpilased teevad plaani terveks eelseisvaks nädalaks. Tegevuste planeerimine käib Qridi keskkonna kaudu, kus õppija seab endale eesmärgid ning planeerib õpitegevused, mis õpetaja on õppijatele kättesaadavaks teinud. Oma õpitegevused peab õppija kooskõlastama ka kaaslastega, sest mitmed tegevused eeldavad koostööd. Õpilased kasutavad koolilt renditud Google Chromebook’e, kus nad oma tegevusi planeerivad, monitoorivad ja nädala lõpus oma sooritust analüüsivad.

2. Diagnostilised ülesanded ja testid

Ülesande soorituste analüüsimine annab õpetajale teada, milliseid vigu õppijad teevad ja võimaldab ka hinnata, mis põhjusel vead tekivad – peibutusvastuste lisamine ülesannete juurde aitab kiiresti tuvastada mittearusaamise põhjused.

Hetkel kasutatakse Eestis õppeprotsessi analüüsimiseks diagnostilisi teste veel vähe. Siiski võib maailmast juba leida lahendusi, mis õppeprotsessi diagnoosi põhjal õppimist personaliseerivad. Näiteks USAs ja Aasias kasutatav Knowre platvorm pakub lisaks ülesannete vastuste analüüsimisele ja selle põhjal uute ülesannete serveerimisele ka ennustamise funktsiooni. Kusjuures keskkond mitte ainult ei ennusta ette, kui suur on tõenäosus, et õpilane vastab ühele või teisele küsimusele õigesti, vaid hindab sedagi, kust viga sisse tuleb.

Eesti Eksamite Infosüsteem (EIS) on loonud eelduse, et õpilaste testide, eksamite, tasemetööde tulemusi saab kasutada õppija arengu profileerimiseks. Vaadates ühe õppija tasemetööde tulemusi 3., 6. ja 9. klassis, on võimalik tuvastada õppija nõrkused ning diagnoosida, mis võib olla lünkade põhjuseks – näiteks kas takistuseks võiks olla mõni omal ajal omandamata jäänud teema. Veelgi nutikamad süsteemid võimaldavad ka ennustada, mis on need teemad, mis jäävad ilmselt omandamata ka edaspidi, kui praeguste lünkade täitmisega tegelema ei hakata.

3. Personaliseeritud õpitee

Õppesisu kohandamise ning õpitulemuste analüüsi kombineerimine toetab õpieesmärkideni jõudmist. Soomlaste keskkonna EduTen eesmärk on aidata igal õppijal oma võimeid realiseerida. Süsteem kontrollib õppija ülesandeid, teste ja eksameid automaatselt. See aitab õpetajal jälgida õppija edusamme, näha tema tugevaid ja nõrku kohti ning teda suunata, pakkudes sobivaid väljakutseid ja sel viisil õppija motivatsiooni suurendada.

EduTeni õpetajavaade annab pildi sellest, millistes valdkondades on õppija teadmistes lüngad. Rohelisega märgitud teemad on omandatud, punased omandamata ja oranžid vajavad veel harjutamist. Ekraanipilt: EduTen

Sarnane loogika on ka Eesti keeleõpperakendusel Lingvist, mis võtab arvesse õppija teadmised, tema töömälu mahu, huvi ja õppimise konteksti. Info põhjal proovib rakendus pakkuda igale õppijale talle sobiva tempo ja efektiivsusega õpikogemust. Eestis rohkem kasutatavate rakenduste hulgas on Lingvist ainus, mille puhul on kõige olulisemad õppija andmed – sellest sõltub sisu kohandamine ning õpetaja roll on protsessis vähem oluline.

Ekraanipilt: Lingvist

Konkreetse kursuse kohandamine sõltub tõesti vaid õppija andmetest, kuid suunajana on õpetajal oluline roll. Klassiruumi kontekstis julgustame õpetajaid looma Lingvistis temaatilise sisuga minikursusi. Kui näiteks prantsuse keele tunnis tuleb jutustada oma talvevaheajast, võib õpetaja Course Wizardi tööriista sisestada mõned talvevaheajaga seotud sõnad. Course Wizardi tehistaip loob automaatselt temaatiliste näitelausetega lühikursuse, mille läbimine aitab õpilasel jutustamiseks tarvilikku sõnavara omandada.

Ave Habakuk, Lingvist

23 aastat prantsuse keelt õpetanud pedagoogi sõnul on tehisintellekti abil õppeprotsessi suunav keelerakendus andnud võimaluse keeleõppega palju kiiremini edasi liikuda. Video: Lingvist

Senised kogemused

USAs neljakümne personaliseeritud õpet kasutava kooli seas läbi viidud uuring (Rand, 2014–2015) näitas, et koolid kasutavad peamiselt nelja lähenemist:

  • Õppija profiilid, mis annavad rikkalikku ja ajakohast teavet õppijate tugevate külgede, vajaduste, eesmärkide ja edusammude kohta.
  • Personaliseeritud õpirajad pakuvad igale õpilasele sobivaid materjalivalikuid, mille kallal töötada, vajadusel täiskasvanult tuge saades.
  • Pädevuspõhine edasiliikumine võimaldab personaliseeritud õpiradadel kulgeda loomulikul teel, keskendudes vaid materjalidele, mis on õppijale vajalikud teatud pädevuste omandamiseks.
  • Paindlik õpikeskkond. Koolid kasutavad teisiti nii füüsilist ruumi, õpetajaid kui ka aega, et luua avatud paindlikke õpperuume vastavalt õppijate vajadustele, tunnidisaini nõudmistele jms.

Sama uuring tõi välja, et personaliseeritud õppimise mõiste saab küll suurt tähelepanu, kuid sageli ei toetu diskussioon laiapõhjalistele uuringutele. Praegu on tõendusmaterjali personaliseeritud õppe efektiivsuse kohta vähe – nähakse küll potentsiaali õppijate õpitulemuste parandamiseks, aga süsteemsed uuringud selle kohta puuduvad. Lisaks selgusid uuringust mitmed kitsaskohad – näiteks ütlevad ka kõige edukamalt personaliseeritud õpet rakendatavate koolide õpetajad sageli, et neil pole aega, et õppimiskogemust tõeliselt igale lapsele sobivaks kohandada.

Uuringu põhjal toodi välja ka mitmed soovitused personaliseeritud õppe tulemuslikumaks rakendamiseks riiklikul tasandil. Esiteks peab personaliseeritud tehnoloogiate väljatöötamine ja kättesaadavaks tegemine olema kooskõlas õppimisteooriate, pedagoogiliste käsitluste ning süsteemsete uuringutega. Protsessi rakendamist tuleb monitoorida ja selle mõju hinnata koostöös erinevate osapooltega. Teiseks on oluline, et õpetajatel ja koolijuhtidel oleks piisavalt autonoomiat, aega ja ressursse (rahastus, tugitöötajad, koostöö ekspertidega), et katsetada uusi lähenemisviise, neid analüüsida ning vajadusel muuta.

Alustada saab väikestest sammudest

Personaliseeritud õpe ei pea kohe muutma kogu haridussüsteemi, samuti ei pea tervet õppeprotsessi personaliseerima, alustada saab ka väikestest sammudest ja ilma tehnoloogia abita.

Õpieesmärkide sõnastamine

Kirjandusõpetaja Terje lepib oma 7. klassi õpilastega kokku, et järgmiseks kaheks nädalaks seavad kõik õppijad endale eesmärgi, mida nad soovivad saavutada. Eesmärk võib olla poolelioleva raamatu lõpuni lugemine ja selle õpilasele sobival viisil ettekandmine (kirjalik kokkuvõte, jutustamine, videopeegeldus), loovtöö esitamine, vanasõnade analüüsimine. Strateegia, ajakava ja vahendid valivad õppijad ise ning panevad selle kirjalikult oma ajaveebi. Nädala pärast suunab õpetaja neid oma eesmärke üle vaatama – võib olla vajab miski muutmist või kohandamist. Kahe nädala pärast analüüsivad õppijad oma sooritust ja tulemuslikkust ning kirjutavad selle kohta väikese refleksiooni. Õpetaja lisab oma hinnangu nii eesmärkide, nende saavutamise kui ka valitud strateegia kohta. Enesehinnangu ja õpetaja tagasiside abil saab õppija sõnastada järgmiseks perioodiks uued eesmärgid.

Õppevara ja -juhiste sõnastamine

Matemaatikaõpetaja Mati on märganud, et mõned lapsed saavad ülesannetega alati varem valmis ja neil hakkab igav. Teised vajavad alatihti lisaaega ja täiendavat selgitamist, samas kui ülejäänud klass liigub enamvähem ühtlases tempos. Täna on tunni teemaks “Funktsiooni uurimine tuletise abil”. Mati otsustab, et seekord ta ei anna kiirematele lihtsalt rohkem ülesandeid, vaid otsib kohe E-koolikotist keerulisema raskusastmega ülesanded. Nendele, kes vajavad rohkem aega, kohandab ta õpiku ülesanded lihtsamaks ning laseb juurde vaadata abimaterjale internetist. Ülejäänud klass töötab töövihikuga – kes jõuab, teeb 5 ülesannet, aga vähemalt 3 peaks jõudma kindlasti igaüks. Tunni lõpus hindab Mati, kas kiirematel hakkas igav, kas nad tegid keerulisemate ülesannetega vigu ning kuidas nõrgemad õppijad uue teema omandasid. Järgmine kord otsustas Mati proovida erineva raskusastmega ülesannete valimist Opiq-keskkonna abil.

Hindamine

Ajalooõpetaja Mai juhendas õppijaid, kuidas koostada Eesti taasiseseisvumise teemalist referaati. Kõik esitasid referaadid ning eelmiste tööde põhjal lõi Mai endale hindamismaatriksi, mida ta iga õpilase puhul oluliseks peab. Näiteks, ehkki Joosep ei oska sageli allikatega tööd teha, on ta sel korral kasutanud mitmeid algallikaid. Seetõttu on ta kindlasti ennast ületanud, olgugi et vormistus ei vasta juhistele. Brittal pole Google Docsi keskkonnas seni töö hästi õnnestunud, aga sel korral on tema töö väga hästi vormistatud. Selline hindamismaatriks võimaldab Mail märgata paremini isiklikku arengut ja õppimisvõimekust ning suurepärase hinde võivad saada needki, kes on võrreldes varasemaga väga pingutanud

Need kolm näidet on lihtsad sammud, kuidas personaliseeritud õppimisega algust teha ka siis, kui nutikas tehnoloogia veel õpetajal abiks ei ole. Aga ühel päeval kindlasti on.

Personaliseeritud õpe Eestis

Eestis on personaliseeritud õpet (või selle põhimõtteid) proovitud reguleerida erinevates strateegia- ja visioonidokumentides. Nii Elukestva õppe strateegia 2020, Eesti infoühiskonna arengukava 2020 kui ka Haridusvisioon 2035 toovad välja, et haridussüsteem peab muutuma õppijakeskseks ning üks võimalus selleks on personaalsed paindlikud õpiteed, mida toetab tänapäevane tehnoloogia. Tulevikus hakkamasaamiseks tuleb keskenduda õpilaste enesejuhtimisoskuse kujundamisele.

HITSA on alustanud personaalse õpiraja taristu väljatöötamist. Andmepõhine teenus näitab, millal sekkuda ning soovitab võimalikke lahendusi. Taristu toetab personaalset õppimist õpetajale koormust lisamata. Esitlus: HITSA

Haridusvisiooni 2035 elluviimiseks on HITSA käivitanud haridusvaldkonna andmeanalüütika ja koosvõime algatuse. Eesmärk on olemasolevate andmete põhjal töötada välja lahendused, mis võimaldaksid anda Eesti õppijale ja õpetajale tagasisidet õppeprotsessi kohta ja minna senisest kaugemale: näidata seda, mida õppija on teinud ning lisaks ka seda, miks ta nii tegi ning millised on võimalikud lüngad tema teadmistes või oskustes. Eksamite Infosüsteemi EIS abil kogutud andmed (tasemetööde ja eksamite tulemused, õpi- ja suhtluspädevuste testid jms) võimaldavad vaadata õppija arengut erinevate haridustasemete kaudu, märgata arengukohti ja soovitada sobivaid õpiteid. Teiseks on HITSA koosvõime visiooni eesmärk anda koolidele tagasisidet, milline mõju on olnud uudsel õppimis- ja õpetamisviisil.

Saadud andmete abil saab õppekava arendada sellisel moel, et praegused staatilised õppekavad muutuvad dünaamilisteks dokumentideks, mida õpetajad saavad vastavalt õpilaste vajadustele täiendada erinevatest keskkondadest pärit õppevara ja ülesannetega. Samuti saab andmete põhjal anda põhjendatud soovitusi tarkade poliitikaotsuste tegemiseks.

Eesti õpetaja ja personaliseeritud õppimine

2019. aasta HITSA uuringu eesmärk oli selgitada välja, milline on Eesti õpetajate nägemus personaliseeritud õppimisest ja selle võimalustest. Kuna personaliseeritud õppimist toetavad tehnoloogiad on tihedalt seotud nii andmeanalüütika kui ka tehisintellektiga, puudutasid küsimused ka nende tehnoloogiate kasutamist.

Vastajate jagunemine

töökoha järgi

üldhariduskoolid: 70%
lasteaiad, lastehoiud: 20%
kõrgkoolid, kutsekoolid ja huvikoolid: 10%

ameti järgi

õpetajad: 65%
haridustehnoloogid ja infojuhid: 24%
koolijuhid jt: 11%

Tehisintellekti ja andmeanalüütika kasutamine Eesti õppeasutustes

Tehisintellekti

ei kasutata kindlasti või pole vastaja sellest teadlik : 64%
kasutatakse juba või on plaanis kohe kasutama hakata: 15%
ei oska vastata: 21%

Andmeanalüütika

pole tema õppeasutuses kasutusel või pole ta sellest teadlik: 64%
on kasutusel või on plaanis kohe kasutusele võtta: 15%
ei oska vastata: 21%

Uuringust tuli välja, et Eesti õpetajatel on mitmekülgne arusaam personaliseeritud õppimisest ja selle võimalustest. Õpetajad leiavad, et personaliseeritud õppimise puhul on eelkõige tegemist õppijakeskse ning tema võimetest, oskustest ja huvidest lähtuva õppimisega. Oluliseks peeti õppija ja õpetaja rolli nihestumist – personaliseeritud õppimise puhul langeb õppijale senisest suurem vastutus õpieesmärkide saavutamise eest. Õppijat nähakse personaliseeritud õppe puhul uudishimulikuna, kes seab eesmärke, otsib materjale, uurib ja analüüsib ümbritsevat ning tehnoloogial on nii õpilaste kui ka õpetajate toetamisel suur roll.

Eesti õpetajate näited

Õpetajad tõid välja mitmeid näiteid, sh tööriistu, mis pakuvad vastavalt õppija valikutele või vastusele uusi küsimusi või ülesandeid:

  • Quizalize ja Zzish võimaldavad anda ülesandeid, mis vastavalt tulemusele suunavad järgmise ülesande juurde.
  • Khan Academy, Memrise, keeleõppe tehnoloogiad jms aitavad samuti suunata õppija läbitud ülesannete lahenduste põhjal kas edasi uute väljakutsete juurde või tagasi materjali üle kordama.
  • Arvutamisoskust aitab arendada miksike.ee portaal, kus igaüks saab harjutada pranglimist vastavalt oma tasemele. Üha populaarsemaks on muutumas Nutispordi portaal.
  • Mitmel korral tõid õpetajad välja ka Opiqu, mille abil saab erinevatele õppijatele anda erinevaid töid, nii et õppijad ei pruugi teadagi, et pinginaabril on teised töökäsud. Samad komplektid toetavad õpetaja oskuste ja teadmiste omandamist ning annavad tagasisidet (sarnaseid võimalusi pakub ka keskkond Google Classroom).
  • E-koolikoti materjalide puhul toodi välja gümnaasiumi bioloogiatestid, mille vastuseid on õpetajal võimalik näha ja kontrollida ning sellest lähtuvalt sisu kohandada.
  • Foxcademy keskkonnas omandavad õppijad iseseisvalt teooriat, aga saavad ka harjutada ülesannete lahendamist, sest nende juurde kuuluvad näpunäited, lahendused ja vastused.
  • Praktilise tööriistana on veel kasutusel platvorm 10Monkeys, mille abil saab anda õpilasele tema tasemele vastavaid valikuid.
  • Matemaatikatundide personaliseerimisel mainiti ka mängustamist, kuna õppemängud on õpilastele oluliselt huvipakkuvamad kui kirjalik ülesannete lahendamine.
  • Kasutatud on ka Fastfingersi teenuseid, kus iga õppija saab arendada kirjutamiskiirust, parandada õigekirjaoskust jne.
  • Moodle’i keskkonda, selle erineva tasemega teste ja personaalseid ülesandeid on samuti kasutatud õppeprotsessi personaliseerimiseks.
  • Mitmel korral toodi välja LEGO ja robootika võimalused. Ühelt pool on nende abil võimalik jagada erineva raskusastmega ülesandeid erinevatele õppijatele, teisalt ehitada kogu tunnitegevus üles õppija huvidele.
  • Lisaks tehnoloogia võimalustele toodi välja ka juhiste personaliseerimist. Näiteks ei pea kõik täitma raamatu kohta lugemispäevikut, vaid osa võib teha loetud raamatu põhjal koomiksi, kirjutamisraskustega õpilastele antakse võimalus trükkida ning ülesandeid saab lahendada omas tempos – aeglasemad saavad rohkem aega süvenemiseks ning kiiremad teha teisi tegevusi.
  • Kasutatakse palju töölehtede ja õppematerjalide lihtsustamist. Teatud teemasid tutvustatakse nii paber- kui ka digitaalsete lisamaterjalide abiga. On õpetajaid, kes on loonud oma personaalse veebilehe, kus on üleval nii materjalid kui ka harjutustikud – nii saab õpilane ise valida, millal ning kui palju ta õpib.

Küsitluse tulemused näitasid, et kuigi õpetajad ise leidsid, et nende koolis personaliseeritud õpitehnoloogiaid ei kasutata, on Eesti õpetaja tegelikult olnud õppeprotsessi personaliseerimisel väga leidlik ja kasutab kümneid teenuseid ja rakendusi, mis pakuvad õppija võimetele vastavaid ülesandeid ja materjale. Korduvalt tõid õpetajad välja, et võimetele vastav õppimine annab eduelamuse. See suurendab õpimotivatsiooni, arendab ajaplaneerimisoskust ja toetab ennastjuhtivale õppeprotsessile üleminekut.

Kui Eesti koolid 2020. aasta kevadel mõne päevaga distantsõppele pidid üle minema, olid eelisseisundis need koolid, kus iseseisva õppimisega on juba aastatepikkune kogemus. HITSA ja Clanbeat korraldasid koostöös Rocca Al Mare Kooli, Roostiku kooli ja Audentese e-gümnaasiumiga neli iseseisva õppimise teemalist vebinari, mis keskendusid erineva vanuseastmele. Kogusime veebiseminaridelt kokku konkreetseid soovitusi õpetajalt õpetajale, õpetajalt õppijale, õppijalt õpetajale ning õpetajalt lapsevanemale.

Vaata veebiseminare: kogemusi jagavad Eesti koolide õpetajad, kelle õpilased juba mitu aastat ise endale plaanid seavad ja ise nende järgi õpivad.

Õpetamissoovitused

Eksperdid tõid välja kaks olulist asja, mida peaks personaliseeritud tehnoloogiate efektiivseks kasutamiseks õpilastele õpetama: digipädevus ning õpioskused. Õpilaste oskus uusi tehnoloogiaid jooksvalt õppetöös kasutada on väga oluline.

Tehnoloogia ei ole imevits. Kui meie ütleme, et tehnoloogia võimaldab õppida keele kümme korda kiiremini selgeks, ei tähenda see seda, et magama minnes pannakse telefon padja alla ja hommikul on prantsuse keel selge. Tehnoloogia on üks tööriist, millega õppija peab samuti vaeva nägema ja sellesse panustama, et oma eesmärke saavutada.

Ave Habakuk, Lingvist

Tähtsaks peeti oskust andmeid lugeda, neid mõtestada ja otsuste tegemisel kasutada. Ühe võimalusena selleks nähti tabelarvutustarkvara Excel õpetamist veelgi süsteemsemalt ja erinevatesse õppeainetesse integreerituna, toetades nii õppijaid süsteeme looma, andmeid lugema ja visuaalselt mõtlema.

Kui õppijale teha kättesaadavaks tema enda kohta käivad andmed, võib õppijal tekkida huvi nende andmetega mängida – neid analüüsida, luua rakendusi jms – see võiks olla trend, aga enne tuleb suunata õppijad mõtlema – milleks me seda teeme?

Peep Küngas, HITSA

Teine oluline teema on seotud õpioskuste kujundamise, eneseregulatsiooni ja metakognitsiooniga (oskusega õppimist planeerida, jälgida ja kontrollida). Personaliseeritud tehnoloogiate võlu peitub selles, et õppija saab võtta vastutuse oma õppeprotsessi juhtimise eest. Selleks peab ta oskama oma aega planeerida, teadma, kuidas erinevaid õpistrateegiaid kasutada ja andmete põhjal otsuseid teha.

Peatselt muutub ka õppijate suhtumine õppimisse. Enesejuhitud õppimine saab olema üheks osaks personaliseeritud õppest, kus õppijad seavad ise endale eesmärgid ja valivad ise õppesisu. Lisaks aineteadmistele on oluline omandada tulevikuoskused, mida õpitulemustega hinnata ei saa.

Markus Packalen, Qridi

Kõige parem viis õppijatele personaliseeritud tehnoloogiate võimalusi tutvustada on rakendada neid samu tehnoloogiaid õppetöös. Kui tehnoloogia suunab õppijat oma eesmärke sõnastama, nende saavutamist jälgima ja end analüüsima, õpib ta seejuures olulisi üldoskusi. Kui õppija saab tehnoloogia toel tagasisidet ja soovitusi, tõstab see tema teadlikkust nii enda õppimisest kui ka arendab oskust lugeda andmeid, neid tõlgendada ja nende põhjal otsuseid teha.

Teine võimalus personaalsete tehnoloogiate õpetamiseks on informaatika õppeaine raames ise nutikaid tehnoloogiaid disainida ja luua. Selles protsessis osalemine võimaldab õppijal mõista, kuidas süsteemid toimivad, andmed kogunevad ja kuidas andmeid visualiseerida ja tõlgendada.

Mida tähele panna?

Mõtteviisi muutus. Personaliseeritud tehnoloogiate kasutamine tähendab mõtteviisi muutust, millega peavad suutma kohaneda nii õppijad, õpetajad kui ka organisatsioonid. Õpetajast saab pigem mentor ning õppija jaoks muutub oluliseks vastutuse võtmine, avatus ja valmisolek õppida. Nende oskuste kujunemine eeldab õppijate ettevalmistamist ja toetamist ning selleks kulub kindlasti aega.

Õpetaja peab harjuma lähenema õppeprotsessile teisiti ning orienteeruma tehnoloogiates, mis teda personaliseerimisel aitavad. On ka oht, et andmetes peituvaid võimalusi ei suudeta näha ning õpetajad peavad personaliseeritud tehnoloogiaid pigem lisatööks (eriti õppeprotsessi ettevalmistamisel ja siis, kui tehnoloogiad pole veel piisavalt nutikad, et õppesisu automaatselt kohandada). Õpetaja vajab aega, et selle tehnoloogia ja lähenemise lisandväärtust mõista. Takistuseks võib saada ka õpetajate piiratud arvutikasutusoskus.

Ka personaliseeritud õppe puhul ei saa jätta kõiki otsuseid tehnoloogia teha. Tehnoloogia aitab õpetajal pigem õppijat toetada, nagu kinnitavad ka küsitletud tehnoloogiaeksperdid.

Õpetaja roll võib isegi suureneda, sest õpetaja võib muutuda oma otsustega palju täpsemaks. Ja kui personaliseeritud tööriistad veelgi enam arenevad ning õpetaja neid stressivabalt kasutada suudab, peaks ka õpetaja töö muutuma stressivabamaks. Ta saab mõelda suure pildi peale ning mingisuguseid protsesse automatiseerida, et ülesandeid luua jne ning mingitele protsessidele rohkem tähelepanu pöörata.

Sebastian Pikand, Foxcademy

Õpikeskkonna kujundamine. Personaliseeritud õppimise jaoks peab muutuma ka füüsiline õpikeskkond. Muutusi kutsub esile ka ruum, kus õpitakse. Paindlikud õpperuumid võimaldavad õpilastel ja õpetajatel otsustada vastavalt vajadusele, kus, millal ja kuidas õppida. Individuaalseks õppimiseks sobilikud vaiksed õpitoad, koostööd soosiv ruumiplaan ja mööbliasetus ning ligipääs tehnoloogiale on vaid mõned asjad, mida õppijakesksema õpetamise poole liikumisel arvesse võtta.

Privaatsus ja eetika. Igasuguseid personaliseeritud tehnoloogiaid välja töötades tuleb jälgida, et andmete kogumine, analüüsimine ning esitamine järgiks Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärust (GDPR). Samas, kui õpetaja kasutab andmeid oma õppeprotsessi parendamiseks ja õppijatele õppeprotsessi kohandamiseks, on see tavapärane õpetamise osa.

Küll aga tuleb mõelda andmete usaldusväärsusele – kas algoritmid on alati täpsed, kas andmeid on piisavalt jms. Kõige selle tõttu vajab õpetaja kriitilist andmete tõlgendamise oskust. On oluline, kas õpetaja usaldab andmeid piisavalt, et nende järgi otsuseid teha, aga ka see, mil määral usaldavad õppijad automatiseeritud tagasisidet. Tuleviku oluline väljakutse ongi usaldus personaliseeritud tehnoloogiate vastu.

Vähene digitaalse õppevara maht, puudulikud andmed ja koosvõime. Eksperdid tõid esile, et personaliseeritud õppe jaoks on vaja suurt hulka masinloetava semantikaga digitaalset õppematerjali. Lahendus saab töötada täpselt vaid siis, kui õppematerjale on piisavalt, andmeid on palju ning mis kõige olulisem – erinevates keskkondades olevad andmed on võimelised omavahel suhtlema.

Õppevara peab olema nutikas, st

  • masinloetava sisuga,
  • võimaldama andmete kogumist õppija soorituste kohta,
  • sisaldama õppija jaoks erineva tasemega juhiseid,
  • ühe teema juures võiks olla kasutatud erinevaid meediumeid.

Kõige keerulisem ongi välja töötada piisav hulk kvaliteetset materjali, mille abil korraldada personaliseeritud õpet.

Tuleks kokku panna tunniteemaga seotud materjalid ja tagasiside, mis paiknevad erinevates keskkondades. Õpikeskkondade ja digitaalse õppevara kasutamisega tekkivad andmed peaksid ühilduma ka eKooli ja Stuudiumiga. Ideaalis peaks õpetajal olema võimalus näha, kuidas sama teema (nt murdudega jagamise) omandamine õpilasel aasta(te) eest läks. Samuti on Eesti õpetajad uuringus välja toonud, et tehnoloogiad ei arvesta välistingimustega (õppetegevused väljaspool klassiruumi, õppekäigud, õppija tervislik olukord), mida õpetaja saaks personaliseerimisel arvesse võtta.

Õppekorraldus. Kooli ja õpetaja jaoks tähendab õppeprotsessi personaliseerimine seda, et õppekava täitmisele tuleks läheneda loovalt. Praegune õppekorraldus, kus õppetund kestab 45 minutit, õpilased on vanuse kaupa klassidesse jaotatud ning õpivad sama õppekava järgi, muudab personaliseeritud õppe elluviimise raskeks. Tulevikus tulekski mõelda, kuidas hariduskorraldus ja seadused saaksid paremini personaliseeritud õppimist toetada.

Õppimisstrateegiad ning õpetamisviisid peaksid silmas pidama põhimõtteid, kuidas toimub õppimine ja mis seda mõjutab. Mis mõjutab näiteks teadmiste omandamist, loomist ja rakendamist? Kuidas toimib mälu; kui tähtis osa õppimise juures on harjutamisel ja meenutamisel; mis mõjutab õpimotivatsiooni jms. Personaliseeritud õppimise puhul on vastutus õppijal, õpisituatsioonid eeldavad tihti avastuslikku õppimist ja iseseisvat tööd – see aga ei pruugi kõigile (eelkõige madalama võimekuse või mitte eakohaselt arenenud õppijaile) sobida.

Võtmeks on õige õpetamisstrateegia valimine. Juhendamine peaks olema probleemikeskne ning suunama õppijaid arendama kõrgetasemelist mõtlemisoskust. Õpieesmärkide saavutamist toetab mitmekülgne digitaalne õppevara. Juhendamiseks vajab õpetaja palju häid õppematerjale õpitegevustega, mis aitaks õpilasi iseseisvalt tööle suunata.

Personaliseeritud õppimisega kaasneb tihti hirm, et domineerima jääb iseseisev õppimine. Uuringus osalenud õpetajad tõid välja, et kui kogu õpe on üles ehitatud individuaalsete eripärade arvestamisele, võib see tulevikus ka probleeme tekitada – hilisemas elus ei saa alati teha asju vaid endale sobival ajal ja kohas ning sulle sobival viisil. Kui arvestada ainult individuaalsust, ei arenda see õppija teisi külgi ja näiteks ei arene sel viisil meeskonnatööoskus.

On neidki, kes usuvad, et personaliseeritud õppimine on nii individualiseeritud, et õpilased töötavad alati iseseisvalt ja ise oma õppeprotsessi juhtides. Ehkki personaliseeritud õpe tõesti keskendub konkreetsele õppijale, peavad õppijad ka sel puhul omandama aineteadmiste kõrval ka koostööoskuse. Ja ka selle õppimiseks vajalikud tegevused peab disainima õpetaja. Lisaks, kuna personaliseeritud õppe puhul juhivad õppijad oma õppeprotsessi ise ehk on oma õppimise agendid, on nende ülesanne selgitada välja erinevad õppimisviisid ja erinevad inimesed, kellega õppida. Seega, personaliseeritud õppimine ei tähenda, et õppijad töötavad peamiselt üksi. Vastupidi – õppijad peavad ise otsima võimalusi, kellega ja kuidas koostööd teha.

Koolilood
Kokkuvõte

Kunagi oli õpilastel vaja meelde jätta hulk valemeid, nüüd on lihtne kõike netiavarustest leida. Varem polnud õppimiseks muud valikut, kui loengutes osaleda, sest digitaalse õppevara toel kodus õppida ei saanud. Nüüd võimaldab tehnoloogia luua erinevat digitaalset õppevara, mis vastab erinevate õppijate vajadustele.

Personaliseeritud õppimist võib vaadelda kui lähenemisviisi, mille puhul on oluline iga õppija ja õppimisvõimalused on kõigile võrdsed, sõltumata õpioskustest või õpimotivatsioonist. Eesti õpetajad on personaliseeritud õppimise rakendamisel leidlikud ja loovad ning alati pole tehnoloogial selle juures rolli, ehkki potentsiaali selles nähakse. Eksperdid usuvad, et tulevikus arendab enamik õppesisu pakkuvaid keskkondi välja personaliseeritud lahendused ning haridustehnoloogiline innovatsioon liigub just selles suunas.

Täna on õpetaja jaoks personaliseeritud õpet ellu viia üsna keeruline. Digitaalne õppevara, hindamisvahendid ja personaliseerimist toetavad tehnoloogiad on veel ebaküpsed, killustatud ja ebaühtlase kvaliteediga. Õpetaja peab kulutama aega vajalike materjalide kokkupanemiseks ja tundide ettevalmistamiseks. Aga alustada saab väikeste sammudega: suunata mõnes tunnis õppijaid õpieesmärke sõnastama ja sobivaid strateegiaid valima, pakkuda mõne tunni jaoks erinevatele õppijatele erinevaid õppematerjale, proovida anda erinevatele õppijatele erinevaid juhiseid jms.

Et personaliseeritud õppimises peituvat potentsiaali ära kasutada, on vaja kokkuleppeid ka riiklikul tasandil: digitaalne õppevara peab muutuma nutikaks, võimaldama andmeid koguda ja erinevad keskkonnad peavad omavahel andmeid vahetama.
Personaliseeritud tehnoloogiate väljatöötamiseks tuleb ära kasutada ka juba erinevates infosüsteemides (EIS, eKool, Stuudium jt) olemasolevaid andmeid.
Oluline on ka õppida varasematest kogemustest nii Eestis kui ka mujal maailmas, et mitte korrata minevikus tehnoloogia rakendamisel tehtud vigu, näiteks tuleb hoiduda õpetajale lisatööd tekitamast.

Lisainfo